Particules – Escape Path (2024)

Mahorka/Bandcamp

Ambient Electronic music Ambient jazz Experimentalism Organic electronica Musique concrète Avant-garde

Mida õigupoolest tähendab õnnestumine või äpardumine muusikas? Näituseks kui kriitikud teevad maha mingit albumit, ent publik võtab selle positiivselt vastu. Kas publik on rumal ja inertne või on neil madalamad ootused (samas seada paljulugenud-kuulanud kriitikute kompetentsi kahtluse alla on tobe)? Teisalt võivad põranda alt ilmunud taiesed üleüldse kajastuseta jääda. Kuidas need peaksid suhestuma nii tuntud artistide muusika ja positsiooni kui võimaliku positiivsuse/negatiivsuse skaalaga? Või nad lihtsalt on. Juhul kui nad lihtsalt on olemas, siis -- kas peakski jääma anonüümseks ka edaspidi? Oletades, et anonüümsus mingist hetkest alates on juba nende imidži osaks. Loomulikult on need küsimused vägagi spekulatiivset (ning kohati vastuokslikku) laadi, kuivõrd kõike ei olegi võimalik luubi alla võtta -- näiteks kvaliteetset muusikat üllitava Bulgaaria netileibeli Mahorka puhul tekib küsimus, et miks just seda artisti ja just seda albumit arvustada ning mitte eelmist või üle-eelmist üllitist? See lihtsalt ongi pime valik ja õnnetu/õnnelik juhus. Või kui väga keskenduda ühele plaadifirmale, siis teised arvavad, et kriitik on sellega otsapidi seotud. Eelpoolarutatu ning käesoleva 9-loolisega seoses -- pealkiri osutab põgenemisele -- kas tegu on silla ehitamisega teistele või on see artisti isiklik varju tõmbumise ambitsioon? Kui on avalik, siis saavad ka teised seda taandumiseks ja ärakadumiseks kasutada. Selleks, et seda teha, peavad tee tunnused ja osutused tuttavlikud olema. Kunsti puhul tuleks tuttavlikkust mõista teatud väärtussüsteemi positiivsusena -- et subjekt võtaks asja omaks -- astuks üle lävepaku. Konkreetse taiese puhul on teekond kunstiliselt pikk ja väänlev, ent mitte kahtlustusi tekitav -- samas see ei tähenda, et siin intriigi ei oleks. Siinkirjutaja arust on see näide eksperimentaalse muusika raskusjõust popi keskme poole. Hõllanduv vabajäts on läbi põimunud ämbiendiga, mida lükkab edasi peenekoelise bassitrummi tuikamine. Ning huvitav Kraftwerk'i ämbienthalovalguses ülessoojendamine. Need on kõigest mõned võimalikest situatsioonikirjeldustest -- hea plaadi tunnus ongi see, kui võimalikkused on alale jäetud uusi kombinatsioone moodustama. On ju tervitatav, kui üllitis iga kuulamisega uue näo ette keerab. Samas need algelemendid on sarnased, et säilitada eos albumi sidusus. Ka siin on lõplike kombinatsioonide lõpp(arv) olemas, aga kuulajatena ei pea me seepärast muretsema. Väärt kuulamine.

Ausgang II – New Rendering (2023)

Eyes Wide Open

Deep house Avant-garde Minimalism Ambient drone Progressive electronic Electro-house Club dance Experimentalism

Kahest eriilmelisest loost koosneb käesolev üllitis; järjestuses teine lugu "Taklamakan" on eksperimentaalsem, mis põhineb pulseerival droonämbiendil; olles küll minimalistlik, ent pakkudes lopsaka tämbriga rammusat vaimu- ja hingekosutust -- sihuke tangerinedreamilikust progressiivelektroonikast/Kosmische Musik'ist lükkunud-tõukunud väikese kumerusega diagonaalis kulgev, ent täpselt välja mõõdetud on see intensiivsus. Nimiloost avalugu seevastu on tantsumuusika parimal moel -- konkreetsemalt on see haussmuusika; õieti elektrohaussi ning süvahaussi sugemetega intensiivne ning kaasahaarav küte -- väga funky. Funky-funky. Igati õnnestunud Dr. Jekyll and Hyde'i laadis ümberkehastumine muusikaliselt.

ハヤトムラカミ – 糸波 (2024)

Lost Frog Productions

Electro-acoustic Indietronica Post-rock Organic electronica Art pop Ambient Folktronica Musique concrète Drone pop Micronoise

Jaapanlase Hayato Murakami 4-looline taies "Itonami" meenutab kulult ja hoiakutelt üht teist (viimastel aegadel üsna sageli) kuulatud Nipponi artisti Kukan Effect'i. Konkreetsemalt on see alla surutud elektroakustiline indi/folkmuusika, tugevate mõjutuste ja laenudega konkreet- ja ämbientmuusikast. Laulustruktuurid ja -tunnused kostuvad kriipivate ja värelevate helindite keskelt välja -- ühelt poolt meloodiad ja harmooniad on tüüned, isegi rahustavad; teisalt terav ja seesmiselt leeke pilduv vorm annavad taiesele dünaamilise kontrapunkti ning impulsi. Tänapäeval nimetatakse taolist asja EAI-ks ehk elektroakustiliseks improvisatsiooniks; isegi kui tehniliselt ei ole asi korrektne. Samuti on see Jaapani (aga laiemalt Aasia) kultuurist ja hoiakutelt mõjutatud taies, kuivõrd surutakse tormlevaid hingehoiakuid maha, kuigi siin see demonstratiivselt õnnestub osaliselt. Jutt käib eksperimentaalsest muusikast -- üheks taltsutamatuks variandiks oleks Jaapani müra(skeene), mis kahtlemata testib iga kuulaja esteetilist kompassi. Teisalt ka artisti plaadifirma Lost Frog Productions reeglina üllitab teravat sagedust ja müraküllast Jaapani segmendiga biiti. Muideks, album algab ja lõppeb kassettmängija sisse- ja väljalülitamisega. On see siis poos või päriselt?

Berlinist – My Darling Grace / No Love Song (2011)

Bad Panda/Archive.org/Free Music Archive

Drone pop Art pop Indie pop Alternative pop Electronic Baroque pop

See taies koosneb kahest loost -- paarist pealtnäha erinevast armastusloost. Ühte lugu esitab meeshääl ning teist laulab klaveri saatel naisterahvas -- see on sarnane Alika Milova Eurovisiooni looga, kuigi jah, Bad Panda kaitsva varju all välja antud loos on märkda rohkem artistlikku vabadust ja hingamist kui harilikult lauluvõistluste lugudes. Mis tähendab seda, et emotsioon ei põle produktsiooni all tuhaks; teatavasti Bad Panda oli nullidate lõpus-kümnendate algul üks huvitavamaid singlitele ja EPdele keskendunud indiplatvorme. Põnev on kõrvutada konkreetseid lugusid -- kui Barcelonas resideeruva projekti maskuliinse esitusega loo pealkiri viitab sentimentaalsusele, ning ka esitusviis on kaeblik -- vokaali sügavus kohati tuleks justkui tõrre põhjast, siis naise esitatud lugu vastupidiselt jaatab armastuse olemasolu lõppu. Olles emotsioone vapralt ohjav -- loomulikult kõike seda rõhutab mõnusalt ujuv klaverikäik, mis teises pooles omandab tumedaid varjundeid -- kui ilus ja veenev on see kõik! Teist lugu viivad edasi programmeeritud trummitaldrikute sahinad, oreli monotoonsed akordid ning rütmimasina kasinad biidid -- ka see lugu areneb, rullub elegantselt valla ning kulmineerub uhkelt. Kokkuvõtvalt võib nentida, et tulemus on väga tasemel -- inspireeritud nii Mozart'ist kui Beach House'ist, nii Billie Holiday'st kui Tom Waits'ist, nii viktoriaanlikust kirjandusest kui kokkamisest.

Adrián Juárez – EL DOCUMENTALISTA VOL. 3 (FRANCIA, PORTUGAL Y ESPAÑA) (2024)

Ruidemos

Sound art Field recording Musique concrète Sound documentary

Kas välisalvestuste autentsuse ja privaatsuse hoiak on määratletud eeldusel, et ette hoiatamata ülesvõtted on ausamad ja ehtsamad; samas säherdune lähenemine võib tekitada subjekti haavatavust -- miks on vaja kogu konteksti, kui võib uue heliteose tarvis piisata vaid teatud väljavõttest või katkest; kontekstist välja rebimine antud situatsioonis oleks subjekti mitte kahjustav -- pilt muutuks veelgi segasemaks kui sisse tuua kuuldemängu ning helidokumentalistika kontekst -- kas viimane näiteks ei ole mitte ka merehelide salvestamine -- omada loodust kui Jumala loomingut, esitledes seda ainult audiokogemusena on piirav ning võib isegi pühadust teotavana tunduda; teisalt kasutades loodushelisid selleks, et sellest koos kunstlikult tekitatud helidega luua uue väärtusega taies -- sellel on jumet, teisalt jälle -- miks mitte kasutada loodushelisid (nagu näiteks merelainete loksumist) jumalateenistusel oleks ju piisavalt sugereeriv taust papi kantslikõnele (teine võimalus oleks ehitada kirik mere kaldale). Nagu ikka välisalvestuste plaatidega ei üllata see. Siin on igasugu kraami -- nagu pealkirjast aimdub on piirkonnaks Ladina Euroopa -- siin on kuulda nii metroorongide rataste klõbinat, avalikus ruumis informatsiooni edastamist, samuti tundmatutest allikatest pärit helisid juhul kui pealkirjad konkreetsele asjale ei osutaks; ootesaalide suminat ning vihmasabinat ja üllatus-üllatus -- merelainete loksumist. Justkui avalik peaks olema privaatne ning privaatne avalik -- aga selle tõdemusega ei ole midagi peale hakata. Tõsi on, et see muusika või heli tahes-tahtmata jääb neutraalseks, kuna taoline eeldus on seda tüüpi taiestesse sisse kirjutatud nii, et kokkuvõtvalt käsitleme seda kogumikku pelga sissejuhatusena, mis võib meid Lõuna-Euroopas oodata.

Stable Mechanism – Decisions (2010)

AddSensor

Ambient techno IDM Indietronica Chilltronica Glitch-techno

IDM ehk intelligentne tantsumuusika -- kas ei ole mitte veidi irooniline nimetus mingile stiilile; ühelt poolt võiks see näidata žanri esindajate mingit üleolekut teistest (sarnastest) stiilidest, ent oluline küsimus on see, et kuidas stiili ennast määratletakse -- mida see konkreetselt tähendab, milliste oluliste näitajate poolest see erineb teistest sarnastest (jäägu see küsimus vastamata). Ühe konkreetse näitena tooksin välja Briti ansambli Autechre'i, keda kiputakse samuti nimetatud stiili alla kategoriseerima -- ometi see paigutamine on alati tundunud meelevaldsena, kuivõrd hilisemast ajast kerkinud artistid nagu Bola, Abfahrt Hinwil, Bochum Welt, Manual, Ochre, Telefon Tel Aviv, Isan, Kreidler, Schlammpeitziger, Milieu, Arovane on andnud nimetatud stiilile tuuma -- siuke ilus atmosfääriline kesktempos tehnopõrgatamine mõõdukate pingestumiste ja lõdvestumistega; käesolev viielooline taies kuulub samasse valdkonda, ent alati võib leida albumitelt midagi erilist -- kahtlemata demonstreerib artist oma technet -- käsitööoskust nimetatud stiilis liikuda ning iseloomustavate klotsidega opereerida. Kõige kergemat vastupanuteed minnes võib käesolevat muusikat nimetada ka kergkuulamiseks või meeleolumuusikaks; sest olgem ausad, see muusika loomuldasa loob ja hoiab üleval meeleolu; tõsi, ühes loos ("Crash Machine") on meeldejääv kergelt hüsteeriline indirokilik kruttimine, mida saab tajuda meeleheitena, justkui oleks kriitiliselt kiire, justkui peaks ületama suuri takistusi, justkui oleks õudne pinge peal -- ometi-ometi-ometi tuleb edasi tungida ja edasi saada läbi kitsaste kaablite ja traatide, mille kaikuv mõju näikse pärinevat Iiri legenditelt My Bloody Valentine, kes tugevasti on mõjutanud nimetatud stiili esindajaid. Kuulake klassikut "Loveless" -- kuulake eriti lugusid "To Here Knows When" ja "Soon", mille võimsalt mürisevate voogude all on kuulda sulneid elektroonilisi kihte. Kevin Shields'i krobeline ja kohmakate võtetega vormunud metafüüsika teostus hiljem, kui näiteks indirokk hakkas väljenduma elektroonilises võtmes -- inditroonika ja chillwave'i vormis. Ka IDM-artistid lõid sellest nurgelisusest kena põhišablooni omale žanrile. Siin see on meisterlikult vormunud.

Nicolas Tourney – Enter the Word (2019)

Eg0cide Productions/Bandcamp

Sound poetry Avant-garde Acousmatic music Experimentalism Electronic music Field recording Musique concrète Sampledelic Radiophonic art Micronoise Psycho-acoustic

Pärast Arbaud Barbe (Pollux/Pogohm) taandumist netimuusikamaailmast, kes oli nii muusik kui ka suurepärase ja viljaka plaadifirma Sirona-Records'i juht, on netimaailmas prantslaste esinumbriks tõusnud Nicolas Tourney, kes on samuti nii muusik kui plaadifirma vedaja (Snow in Water); kui hilisemad albumid on paljastanud NT huvi droon- ja mikrotonaalse muusika vastu, siis käesoleval albumil ilmneb prantslase muusikaline laiahaardelisus. See taies hõlmab kahtekümmend kolme lugu, mis on 52 minuti sisse mahutatud. Nagu lugupeetud lugeja juba aru sai on album fragmenteeritud -- tõepoolest, siin on kõiksugu kraami; torkab kõrva kummardus kuulsusrikka Prantsuse elektronmuusikatraditsiooni vastu -- musique concrète (Pierre Schaeffer, Luc Ferrari, Eliane Radigue, Bernard Parmegiani). Ma tahan öelda, et sellel albumil on palju huvitavaid situatsionistlikke olukordi, mis avaldavad kuulajale kahtlemata mõju -- näiteks kuidas saab võidusõiduraja ääres seismine ja vormeli möödumine jätta kuulajat ükskõikseks; lisaks veel veidi meeltes segadust tekitavat helipoeesiat ja hüsteerilisi näitemängulisi olukordi; milles vokaalid on töödeldud-tükeldatud, omavahel millekski uueks sobitatud -- ka see on väljakutsuv ja eksperimentaalne isegi tänapäeva postmodernistlikul ajastul. Ka dadamuusika ja -kultuuri taak ei ole jätnud prantslast puutumata -- Tourney tunneb ilmset rõõmu helielementidega manipuleerimisest, kuivõrd aeg-ajalt ta muutub taotluslikult kerglasemaks ja lõbusamaks. Taaskord pöördudes tagasi Tõnis Kahuga tehtud intervjuu manu tahaksin mainida, et seal mainitud müra kontseptsioon jäi natuke piiratuks ning lahti rääkimata -- müra ei ole mitte ainult huvitavate, intrigeerivate ning väljakutsuvate helidega manipuleerimine, vaid see on lisaks ideoloogiline lähtekoht ja platsdarm, mis, tõsi, sageli otseselt vastandub popmuusikale, väänates, väänutades, moonutades, lõhkudes, osadeks lahti võttes mingeid harmooniaid-meloodiaid-viisikesi; samuti tuleb meeles pidada, et mürakontseptsiooni alla jäävatel artistidel on suht suva kõiksugu popstandarditest -- see on maailm, mis ei määratle end ei majanduslikus, esteetilises ega ka ideoloogilises plaanis popmuusika mallidest -- isegi kui popist võetakse mingeid elemente, ent mitte kergema vastupanu teed minnes -- ideoloogiliselt neile elementidele täiesti teistsugust sisu ja vormi andes. Müramuusika puhul ei tohi ära unustada, et eelduslikult müramuusika ei ole mingi konkreetne vorm, vaid olemuslikult üsna ujuva mõistestikuga kunstiliste suundumuste trotslik kogum. Loomulikult me kõik oleme inimesed ning oleme sunnitud lähtuma Maslow vajaduste püramiidis kirjeldatust, ent viisid nende põhivajaduste rahuldamiseks on üsna erinevad. Müramuusikal on ka eksistentsiaalne mõõde -- selle praktiseerimisel tekib tahes-tahtmata mingil hetkel riukalik mõte -- kui Jumal heidaks meid kümne kilomeetri kõrguselt maapinna poole ilma langevarjuta, kinkides selle aja jooksul meile mõtlemisaega eeldusel, et mingit lunastust ei tule -- ookean täitub inimrümpadega -- aus, karm ja armutu. Meeleheite ilu lootusetuses.

The Maravines – Orange (2023)

Mint 400

Americana Indie folk Alt-folk Indie rock Psychedelic Folk indie Slowcore Sadcore Cover

Igati korralik albumite album New Jersey'st pärit pundilt, kes on üllitanud üle saja ühiku muusikat (sic!). Ma nimetasin käesolevat albumite albumiks seepärast, et see hõlmab nii uusi lugusid kui ka uustöötlusi neljalt varasemalt üllitiselt. Žanriline diapasoon on lai, kui kuulata terava kõrvaga; ent külgetõmbepunkt geograafiliselt nihkub väljapoole metropoli -- rohkem USA keskmaale ja lõunasse, kus tegutsevad kauboid, asuvad rantšod ning laiuvad rohumaad. Kohustuslikult on kuulda bandžot ja akustiliste kidrade plõnnimist, ent ärme unustame, et tegu on ikkagi linnavurledega -- elekter ja elektroonika lisanduvad katlasse, andes kupatusele tugeva psühhedeelse ning dünaamilise varjundi. Käesolev hõlmab loomingut aastatest 2015-2021, mille keskmeks on peenekoeline ja uudishimulik Amerikaana. Amerikaana-stiiliga on sama lugu kui postrokiga -- see on mänguline ja painduv žanrimääratlus, mis venib ja kaardub. Kui mõelda seesugustele USA puntidele nagu Wilco'le, Calexico'le, Iron & Wine'ile, Lambchop'ile ning Ataque Escampe'le Hispaaniast, siis ka käesoleva puhul on selge, et Appalatši-juurtemuusika manu kinni ei jääda. Folkmuusika tähendab pelka koolmekohta, millest üle hüpates tõeline piiride lõhkumine alles hakkab pihta. Mängitakse oskuslikult vokaalharmooniatega; kasutatakse osavalt kitarre ja (kosmilisi) sünte, et avardada ruumi nii endas kui laiendada enda ümber. Selliseks näiteks on lemmiklugu "Avon-by-the Sea". Siin on kompositsioone (nt hingekriipiv "Fears", aga ka just eelpoolmainitet lugu), milles bänd elegantselt sildub teise USA-keskse stiili -- slowcore'i kaldale. Galaxie 500, Low, Red House Painters'i kui Ühendriikide indieliidi suunas maani kummardus. Kuivõrd The Maravines'i diskograafiasse kuulub "Nevermind"-nimeline album; mitte niisama, vaid algusest lõpuni vastavate Nirvana-lugude tõlgitsusversioonidega, siis ka üks suurepärane variant (loost "On A Plain") on siin esindatud (hää kuulata, kuis Seattle'i legend kõlanuks klahvkadega küllastatult). Kui see oleks omaette album, siis olnuks see eelmise aasta parimate nimekirjas. Plaadiümbris on samuti viimase peal!

Bunshi – Plants (2024)

Soisloscerdos/Archive.org/Bandcamp

Tech-house Club dance Funk house Electro house

Käesolev 3-looline taies tõstatab siinkuulajas küsimuse samasusest -- kui filosoofias sageli on küsimuse funktsionaalne asetus suunatud mingi fenomeni olemuse säilitamisele (küsimus sellest, et kuidas midagi saavutada pärast seda, kui on jõutud arusaamisele selle millegi samasuse sisu osas), siis muusikas -- vastupidi -- on teemaks selle vältimine, st erisuse esiletõstmine. Teisalt mingis konkreetses stiilis sumpamine eeldab piirides püsimist ning paratamatult kattumist teiste artistidega. Haussmuusikas on see kindlasti teemaks -- paradoks peitub ilmselt selles, et sageli erinevad artistid sõltumatult teineteisest võivad teha lähedasema loo kui mõni artist remiksides artisti originaallugu. Lisaks eelpoolmainitud artistlikkusele lisandub ka tehnoloogiline pool vastavate pehmeprogrammide ja kindla (kultus)raudvaraga. Kui filosoofias on (pool)argumendiks, et ühte ja samasse jõkke ei ole võimalik astuda kaks korda, siis muusikas kahtlemata oleks see nõrgem argument -- piisaks vaid väikesest meloodiakatkest, et süüdistuste laviin valla päästa. Teisisõnu -- muusikailmas on ilmne astuda ühte ja samasse Thames'i jõkke, sõltumata kümnendist või sajandist. Muidugi lisanduvad sellele ka subjektiivsed faktorid nagu võimaliku hageja tahe, arusaamised, plaadifirma maksujõuline võimekus. Eks ka süüdistuse iseloom on subjektiivne -- "see lugu meenutab (väga) toda lugu". Ent kui sooritada heligraafiline võrdlus, siis erinevus tuleks kindlasti ilmsiks. Aga jah -- aeg nautida korralikku tehno, funk- ja elektrokallakuga haussi. Kui hästi kõik see on välja mõõdetud!

Luxurious Dagger – Glue Factory (2023)

Argali/Archive.org/Bandcamp

Plunderphonics Sound collage Mash-up Electronic Experimentalism Avant-garde Sampledelic Freeformfreakout

Üldiselt plunderphonic-albumitega kohanemine võtab arusaadavatel põhjustel aega -- esiteks on tegu eelmiste kontekstide lõhkumise ja uute tähendusväljade loomisega. Kogu see kohanemine uue konteksti mõtte ja tõeväärtusega võib kuulajal aega võtta. Eks see on muusikaliselt etendatud juhtum, mille poliitika on kaaperdada ja nihestada, sageli juhtida tähelepanu elu kitsaskohtadele. Tõsi on, et seesugune üllitis ei muutu kunagi n-ö pärisalbumiks, jäädes pigem sensatsiooniks ja kurioosumiks. Ei saa öelda, et siin 6-loolisel häid momente poleks -- nt lugu nimega "Barbara", mis illustreerib südantlõhestava loo ühe noore neiu elust pisarate, etteheidete ja lootusetust süstivate fraasidega. Koduvägivalla ilmekas helind, kas pole mitte nii. "Bye Cycle" on nutikas faasinihkele ehitatud lugu ühe Briti glämmdinosauruse hitist, milles kinnisideeline kleepumine ühte fraasi väljub kiiskavalt kontrolli alt. Kas sellist Queen'i me tahtsimegi?

Slutet – Psykbryt / Vilse (2010)

Bad Panda/Archive.org

Power pop Indie rock Alternative rock Electronic Remix Indietronica Art rock Indie folk Ambient pop

Lühikesele pealkirjale vaatamata on see üllitis üks paras pusle, mis ilmselt hõlmab kogu Rootsi bändi Slutet'i loomingut (erinevad EP'd pluss split k0NG'iga -- kellelt on kaks lugu) netileibeli Bad Panda all. Nagu klassikutele meeldib öelda -- on kah, st paras põhjamaine rosolje viirgavate tundepuhangute ja hillitsetud maastikega, mis näikse vaimujõudu ammutavat plaadifirma kodumaa ikooni Sigur Ros'i esteetikast. Hoolimata kohatisest eskperimentaalsusest on lood enamasti tuimad suva lood, mis ei jää meelde. Tõsi, avang "Tuner" on psühhedeelne pop, mis oma jõulise kruttimisega avaldab küll muljet. Ka lugu nimega "Psykbryt" on meeldejääv kuulamine -- äkki ka seepärast, et selle meloodia ja harmoonia meenutavad The Chi-Lites'i lugu "Have You Seen Her?". Teine nimilugu "Vilse" seevastu oma struktuurilt on toosama eelpoolmainitet toit -- alguses kalorivaesed oreliakordid, siis teises pooles arusaamatu umpa-umpa, mis justkui tahaks areneda Beirut'iks, ent ei söanda. Ja sinna maha ta jääb.

Nineteen Eight Eight -- Beach Flats EP (2011)

Bad Panda/Archive.org

Chillwave Hypnagogic pop Glo-fi Vaporwave Electronic music Indietronica Organic electronica

Mõnikord heidetakse ühele või teisele taiesele ette tipphetkede või ekstaasi jõudmise puudumist. Käesolev 3-looline taies on sellest patust igatahes puhas -- see ainult tippudest koosnebki. Õndsad hetked on kinni püütud ja pandud korduma. Iseendid kordama. Kohtuvad  ja põimuvad stilistiliselt chillwave ning vaporwave. Üksteise peale kuhjatud vokaalkihid, mis hoiavad lõputult meeleolu -- kui seda lõputult korrata. Tõsi, vokaalharmooniaid lükkavad edasi rütmid ning lisavad õhku "pärishelid". Justkui mõnest eepilisest teosest on tipphetk ekstraheeritud; samas ka kontekstist välja rebitud ning seega uus elu antud. Kogemusele toetudes võib väita, et kestva ajalise faktori tõttu muutub algne taevas põrguks. Heledad pilved omandavad kiiskava varjundi ning hakkavad silmi ja kõrvu ahistama. Kõrvaussist kasvab madu, mis uuristab ja hakkab mürki pritsima. Seega kogemaks taevast ning nunnut kõrvaussikest tarbige seda mõõdutundlikuIt. Selle üllitise andis kord välja legendaarne singlitele ja EP-dele orienteerunud leibel Bad Panda.

Sequentialwork – SequentialTrax Vol.2 (2023)

Bump Foot/Archive.org

Deep house Tech-house Funk house Club dance Electro-house

Tokyo'st pärit Kiyoshi Tomehara ehk Sequentialwork'i neljas EP legendaarse Jaapani netileibeli Bump Foot'i all on järg 2014. aastal ilmunud väljalaskele "SequentialTrax EP". Peaaegu dekaad möödus, ent (tänu sellele?) asja sai -- valisin käesoleva 4-loolise eelmise aasta parimate sekka. Mis siis eristab seda teost pealtnäha paljudest (võimalikest) sarnastest, mida ei valinud? Ennekõike pinge muusikas, mis on tekkinud masinliku ja funkiva vahel; teisalt minimalistliku ja täissulis atmosfäärilise kohtumine. Kolmandaks pisikesed efektid, mis kindlasse masinavärki on siin-seal pillutatud; mis tänu viimase püsivusele seda enam väljenduvad. Kuivõrd Nipponi netileibeli skeene on siseriiklikult ülipopulaarne, siis võib kindel olla, et käesolev teos leiab sealseI klubimaastikul väärilist tähelepanu.

Senza Valore – Attack/Decay E.P (2008)

Birdsong/Archive.org

Indie folk Electronic Indietronica Ambient pop Post-pop Singer-songwriter Indie pop Chillwave Art pop Dream pop

Kuivõrd 5-looline taies algab tänaval jooksvate laste kilgete ja otsustavusega hääles alustada päeva uue hooga, siis see lakooniline episood annab juhtlõnga ameeriklase Joseph Campbell'i muusikasse -- värskelt ja julgelt indi- ja folkmuusika põhja manu klotse ja kuubikuid ümber tõstma. Nagu on sedasi toiminud Zach Condon ja Sufjan Stevens, kellede mõju siin 17-minutilisel üllitisel võib tajuda. Omaaegsetest mõttekaaslastest ei saa jätta mainimata ka Nick Yulman'i ehk Bone Conductors'it ja Bryn Martin'it ehk Bryyn'i. Kaunikõlaliste keelpilliseadete juurest sama kaunikõlaliste sünteetiliste heliarengute juurde -- ilmneb nullindate lõpul õitsema puhkenud chillwave'i mõju sõltumatule muusikale. Väga meeldiv teos -- eriliste kõrvaussidena tooksin välja lood "Adored" ning "Pioneers" -- millised meloodiad, millised harmooniad! Olen seda papagoina pidevalt korranud, et osati tollal muusikat luua -- ja veel missugust!

Rafael Cheuquelaf – Camino Interior (2022)

Pueblo Nuevo/Archive.org

Ambient pop Motorik Progressive electronic Art pop Krautrock Indietronica Chilltronica Electronic music

Tšiili muusiku pooletunnine üllitis oli ajendatud koroonasulust; sellal kui pandeemia algas, otsustas ta minna rändama Patagoonia kõrvalistele radadele, kohates seal mitte kedagi ning nähes jälgi hüljatud elust -- mahajäetud maju, sõdurite kaevikuid, okastraadiga piiratud alasid ning loomalautu. Eks ühelt poolt oli üksinduse otsimine haigusest hoidumise eelduseks, teisalt sai ta tuge surelikkusest tulenevatest ängidest ülesaamiseks (jõudis äratundmisele, et surmahetkel on inimesele omane kaduda samamoodi nagu eelpoolmainitud objektidele laiemal skaalal). Ta pildistas Patagoonia ebamaist loodust (kuulake ka Henrik Relve saadet Patagooniast), hiljem ülesvõtteid vaadates ja kõnnumaaI veedetud aega meenutades kasvas välja soov luua muusikateos. Siin see on -- ühelt poolt looduse majesteetlikkust täpselt väljendavad jõulised ämbientsed klahvpillipassaažid, mis kohati lendavad kõrgele horisondile; teisalt on asi komplekssem tänu peenele motoorsele rütmikale ja pulseerivatele bassidele. Kuulsamatest sugulushingedest on kuulda sarnasust nii Tangerine Dream'i kui Klaus Schulze'ga, nii Air'i kui Stereolab'iga, samuti käivad läbi Ash Ra Tempel ja Neu!. Sügavalt kõnetavad kuus taiest nii kontseptuaalselt kui muusikaliselt.

Blasmodeus – El Mutilado EP (2023)

Skull Dungeon

Blackened death metal Live Crust punk Raw black metal

Kuigi äärmusmetalli žanritest kahtlemata on kõige meelierutavam (toores) mustmetall intensiivsuse, hoolimatuse ja hävitusliku jõuga -- et struktuur alatihti laguneb --, siis käesoleval 7-loolisel on ülekaalus surmametall ja koorikupunk -- tõsi, mõlemad on varbaid pidi toore metalli põrgupigis. Eks see taies ole ühtepidi veenev teatud hetkedel ning teisalt piisavalt karikatuurne -- no vaadake nende nelja mehhiklase artistinimesid (Tapja, Gängster, Surm, Sethi-kihvaline Vampiir). Või kuulake hästi dilentantlikult mängitud akustilisi introsid mõnes loos. Muusikas peabki sisalduma mingi annus elutervet huumorit -- siinkribajat ajas kogu see kupatus igatahes naerma. Lõbus ju! Vaevalt ka plaadiümbris kelleski õõva tekitab. Mingi analoogia grotesksuse tasandil tekkis ühe kunagise kursaõega, kes väidetavalt olla gooti -- tõesti "veendusin", kui nägin tal kaelapaelas tähti G-O-T-H-I-C. Või hiljuti nähtud Bauhaus'i laulja veatut Dracula ilmet 80ndate alguse ülesvõttel. Neetud Teibasseajaja nimel -- andke aga minna!

Thuuooom – Neo EP (2023)

Textural Healing

Musique concrète Avant-garde Lobit Organic electronica Experimental electronica Experimentalism Abstract Field recording Electro-acoustic Ambient Post-psychedelic Minimalism

Soomlase Tuomo muusikat olen jälginud ja kajastanud selle algusaegadest -- nullindate lõpust -- saati. Kindlasti kuulub ta kümne kõige olulisema artisti sekka, kes on võrsunud netiplaadifirmade skeenest (sama võib väita Soome artistide tasandile laskununa). Selle eest on hoolitsenud ta ise, olles oma muusika väljutamiseks loonud Textural Healing-nimelise plaadifirma. Piltlikult öeldes on ta eksperimenteerinud metsa serval seistes, ühes käes elektroonilised vahendid ning teises puuoksad ja tühi pudel. Elik kasutanud pärispille kõrvuti suva vahenditega; tsivilisatsioonis looduga tõrjunud inimtekkelist. Nagu paganlik mitme käega jumalus. Eelmisest üllitisest oli möödunud kolm aastat -- nii suurt ajalist auku varasemalt teoste vahel ei olegi olnud --, et jätkata metsaelektroga (Tuomo väljamõeldud määratlus) -- mis käesoleval juhul tähendab kunstlike ja pärishelide põimumist peadpööritavates helikeeristes, tektoonilisi bassimüdinaid alusvööndis, äratuntavate ja abstraktsete helide paralleelset kulgemist eri fraktaalides. Kõrge ja madal kohtuvad -- kusjuures elektrooniliste efektide bitisagedus on keeratud madalaks ja roostekõlaliseks. Pean möönma, et viimatimainitud joon on läbiv pikimas 25-minutilises loos "Soidin", jättes albumile veidi...roostese pitseri. Seda on liiga palju, liiga kaua; liiga kapseldunud näikse kõik. Ka lõpulugu on tüütu -- nadi minimalism. Samas kolm esimest lugu on vanade (heade) päevade tasemel (parim neist on "Huuto"). 

Ctephin – Cherubim Dance (2008)

Okkulth/Free Music Archive/Ton Doigt Dans Mon Cul

Ambient drone Post-industrial Avant-garde Dark ambient Experimentalism Drone Ambient techno Abstract Illbient Minimal techno Micronoise Sound art Industrial music Industrial techno Microtonal Post-psychedelic

Albumi esimest lugu kuulates tekib tahtmine pääseda valguse kätte -- helikoe rusutud industrialiseeritud-monotoonseks maandatud hallus manab esile meeleolud, mis valitsevad siis, kui sõidad vihmasel hommikul liinibussiga tööle, molu vastu akent nõjatatud, pilk ainiti eikusagil. Järjekordne nädal, lõputuna näiv päev, mida-kuradit-ma-teen-siin meeleseisund. Ootad valgusekiirt sellesse piimjasse uduseina -- kuigi valgusekiir ei ole ilmselt kohane sõna. Muutused tulevad, ent mitte kusagil mujal kui artisti tingitud kõledas helikuplis. Inglid tantsivad lummavalt, ent siiski mornilt ja raske jalaga. Minimalistlikud helikordused-rütmid annavad droonivale tumedusele suuna -- isegi tehnovaibi võib siin tajuda. Isegi kui helivoog omandab aeg-ajalt lummava vaaba, siis helindis on tajutav torkiv helirooste.  Poolmüstilise Oklahoma pereansambli muusika sildab dünaamiliselt (vana kooli) industriaalmuusikat selle hilisemate järelmitega. "Sea Of Glass" on lugu, mis väärib eraldi esiletõstmist, kuivõrd psühhedeelse rütmilummana tõstab kuulaja teisele poole. Väga veenev -- praegusel hetkel võib seda käsitleda klassikana -- 15 aastat on see 9-looline kuulajat varitsenud. Pühitseme selle valitsemist.

Ghobi – Amba (2022)

S P E T T R O rec/Bandcamp/Free Music Archive

Post-rock Avant-rock Experimental rock Art rock Ambient rock Twang Slowcore Post-classical

Udupasunad, šamaanitrummid, pikaks venitatud kidrarifid ja häälutused, moondunud kajad ja lõikavad raginad -- võib siis midagi taolist kohata Jenissei või Obi jõel? Kas see on sealne kohaliku värvinguga rokkmuusika? Kidrakaabel veetud otse tootemisambasse? Potentsiaalselt küll, ent reaalselt mitte -- lokatsioon on Apenniini poolsaar -- nii kolmik kui plaadifirma kannavad edasi Itaalia kuulsusrikka tumeämbiendi ja avangardmuusika oreooli. Peenekoeline tumemeelsus läbib albumi igat trummilööki ja kidraakordi -- justkui midagi nähtamatut varitseks selle heliseina taga. Tunded on maha surutud, tunded võivad ära anda; pigem jääda lakooniliseks väljenduses, tekitada lihtsaid kombinatsioone, andes asu kuulajale oma fantaasiate vallandamiseks. Kohati on see laiaekraani-postrokk, kohati vesterni-Amerikaana, kohati eelpoolmainitet pärismaalaste helivägi -- kes neid suudaks eristada? Ei olegi vajadust ja õigust, kuivõrd taies on meistrite oma.

Mitseliy – Forgotten Pine Trails I (2023)

Enough

Microtonal Ambient Musique concrète Ambient drone Dreamwave Space music

Peenekõlalised hõllandused, pakituna viielooliseks albumiks, millest kostub läbi nii ämbient, konkreethelid kui droonmuusika. Kohati omandab kergpsühhedeelse varjundi, avardades hinge- ja vaimuruumi. Suur küsimus ämbiendi puhul on ühe või teise albumi poolne kõnetamine -- on selles piisavalt vaimusügavust ja emotiivsust või on tegu pelgalt helirondiga (eks see omakorda ole kunstlik konstruktsioon -- puhtaid vorme sisuliselt ei esinegi). Ka rondistatud heli võib tinglikult, st teatud eluhetkedel või situatsioonides kõnetada, ent enamasti mitte. Vene artisti Mitseliy muusika kõlab kohati simulaakrumina kosmoselennule, milles Maa päritolu tuletatakse meelde üksikute linnulaulu fragmentidega. Hästi produtseeritud, ent liiga ulme -- vajaks rohkem olmet, rohkem rikkeid, roostet ja vastuolusid, mis sellesse masinavärki mõrasid tekitaksid -- isegi kui see viiks kosmoselennu katastroofini. Kokkuvõtvalt on käesolev ikkagi auhinda väärt.